Category Archives: Uncategorized

MTÜ Tartu Maheaed – astu ligi!

Ühispõllu pidamise esimese hooaja lõpetuseks sai septembris asutatud MTÜ Tartu Maheaed, eesmärgiga arendada tegevust praegusel põllulapil, aga ka mahedat linnaaiandust laiemalt. Soovi korral tutvu MTÜ põhikirjaga siinsamas blogis, lehel “mis värk on?”, astu liikmeks ja löö kaasa! Liikmeks astumiseks tuleb täita ankeet ning tasuda aiandushooaja alguses aastane liikmemaks 10 või 5 (üliõpilased, pensionärid ja töötud – vassimine jääb igaühe enda südametunnistusele!) eurot.

Kes soovib täpsemalt küsida, kirjutagu tartumaheaed@gmail.com või tulgu 27. oktoobril kell 18 Vilde tervisekohvikusse, kus jagame lõppenud hooaja muljeid, mekime saadusi ja arutame maailma asju.

Peetidest järel vaid pealsed …

Kadri kurtis listis, et tema peetidest on järel vaid pealsed ning kahtlustab pahategudes mutte/mügrisid.

Muttide kahtlustamisel ei ole siinkohal ilmselt alust, kuna mutt on lihatoiduline loom, vt täpsemalt nt vikipeediast. Mutt sööb vihmausse, kahepaikseid, nälkjaid jm väiksemaid tegelasi, keda leidub mullas või mullapinnal. Muttide pahateod aedades piirduvad käikude ja mullahunnikutega ebasobivates kohtades, mis võivad põhjustada maha pandud taimede üles kerkimist nt. Mutimullahunnikud muru sees on paljude arvates aga lihtsalt koledad. Midagi aiapidajale vajalikku/olulist mutt ära ei söö.

Seevastu mügri ehk vesirott toitub tõesti taimede mahlakatest osadest, sh aias kasvatatavatest mugulatest, talvel võib kahjustada ka puid. Mügride vastu võitlemiseks kasutatakse neid peletavate vahendite (teatud taimede osad, spetsiaalsed tabletid) käikudesse panemist ning lõksuga püüdmist. Lõksud tuleb siis samuti käikudesse paigaldada. Taimedest peetakse tõhusaks vesiroti peletajaks harilikku rassi, mille seemneid ja lehti tuleb looma käikudesse toppida. Samas, rass on mürgine taim, selle käsitsemisel tuleb kasutada kummikindaid ja soovitavalt ka respiraatorit!

Ühe lahendusena vesirottide vastases võitluses on soovitatud ka kraavi kaevamist aiamaa/krundi ümber, seda juhul, kui läheduses on soo või veekogu.

hernekepid, redised ja punane õhupall

Tegelikult toimus see kõik juba nädal tagasi, 29. juunil. Nimelt siis korjasime oma peenrast esimesed redised:

Ühtlasi sai rediserivi ka oskuste kohaselt harvendatud, ehk nüüd saab seni liiga tihedalt kasvanud ja niruks jäänud juurikatest ka miskit söömismõõdulist! Lisaks redistele harvendasime ka astrivõsa, neid oli tõepoolest metsikult üles tulnud. Eks peab veel harjutama seda külvamise õiget tihedust:) Väike kahtlus on, et tegelikkuses peaksid vahed taimede vahel veelgi suuremad olema kui praegu sai, aga korraga “täitsa lagedaks” tõmmata ka ei suutnud. Üleliigsed astritaimed rändasid poti sees Genialistide klubisse, kus Ann nad ümber lubas istutada. Kindel ei ole, aga ehk ikka saab neist elulooma ja silmailu! Igatahes, kui satute Genialistide klubi läheduses astreid silmama, siis tõenäoliselt on need meie põllult pärit!

Soojade ilmadega on kõik taimed uskumatult kasvada visanud ja nii oli kätte jõudnud ka aeg hernekeppide panemiseks. Üsna iseenesest mõistetavalt kasutasime ressursina lähikonna pajuvõsa – äärmiselt tänuväärne tokimaterjal! Tuleb siiski öelda, et hernekeppide maasse torkamine osutus VÄGA raskeks füüsiliseks tööks. Maa on nimelt tänu savisusele nii kõva ja sitke, et millegi sellesse surumine on tõsine ettevõtmine. Isegi kui see miski on vaid 1,5 cm jämedune pajuvits. Jonni meil aga jätkub ja seega said vitsad maasse, mis sest, et ühtlasi ka rakud pihku! Hernestel on mõned õiedki küljes ja kuna nüüd ei ole ka kõrgusesse pürgimisel enam takistusi, siis võiks ju nädala-paari pärast saada peenras juba mõnusalt maiustada.

Statistika mõttes olgu märgitud, et kõrvits õilmitseb, suvikõrvits vohab ja kurk tõotab juba lähipäevadel saaki! Rukola on küll auguline, kuid vägeva pähklimaitsega. Koos redise, seedermänniseemnete ning oliivõli-balsamiäädika kastmega saab sest ülimõnusa salati!

Töörügamisele pakkus vaheldust ja meelelahutust imeilus punane õhupall, mis läheduses mühinal üle võsa hõljus. Pildimaterjal pärineb seekord Kristianilt, kes meie maalapil oma hernepeenart peab.

Põllul majandades on tulnud ka mõned mõtted, mida peaks järgmisel hooajal teisiti tegema. Paneme need siinkohal kirja, et endal meeles püsiks ja ehk on kellelgi teisel ka kasu.

1. Kapsalised tuleb maha panna oluliselt varem ja katta kohe looriga, et pääseda kahjurite massrünnakust. Sel aastal said kõik kapsad söödud juba pisikese idu staadiumis (pagan!).

2. Aeduba ei vaja enne külvamist leotamist. Tuleb külvata nö kuivalt ja siis ohtrasti kasta. Sel aastal leotasime ube enne külvamist ja kahtlustame, et see on süüdi nende viletsas üles tulemises.

3. Uus sats rediseid tuleb külvata märgatavalt varem kui eelmine sats valmis/söödud saab, et ei tekiks saagiauku.

4. Porganditele tuleb kohe külvates loor peale panna, kasvavad jõudsamalt ja ka kahjurite oht on väiksem. Sel aastal ei plaaninud looriga üldse jamama hakata, alles hiljem tuli mõte, et küllap on see ikkagi kasulik.

Kui tuleb veel kogemusest ja oma vigadest tekkinud tarkuseteri, eks siis täiendame loetelu. Aga panus siia on ka teistelt oodatud – kui leiate, et miski läks sel aastal pisut nihu ja võiks teine kord teisiti/targemini teha, andke aga teada, jagame kogemusi kõigiga!

Esimesed tomatid aknalaualt

Üks postitus ka koduselt aknalaualt. Sel aastal me peenramaale tomateid ei pannud. Eks natuke jäi asi planeerimise taha kinni, peenrale jõudnud taimede valik oli üsna juhuslik ja palju sõltus sellest, milliseid taimi ja seemned sugulaste-tuttavate käest saime. Pealegi tekkis kahtlus, kas valmivad viljad mitte lindude ja pahatahtlike kaaskodanike saagiks ei lange. Mõned naabrid on katsetamise siiski ette võtnud. Kui neil hästi läheb, siis proovime järgmisel aastal ise ka. Minul said tomatid seekord koha hoopis kodus ja kontoris aknalaual. Ja esimene saak sai just koristatud:)

Tomatite kasvatamise mõte tuli alles hilisel kevadel, kui ise külvamiseks oli juba hilja. Niisiis seadsin sammud turule ja uurisin taimemüüjate käest, kas mõni nende pakutav sort võiks ennast ka aknalaual hästi tunda. Sain soovituse valida põõsastomatid (sorte kahjuks ei mäleta) ja nii ma neid kolm tükki endale koju tassisin. Kõik kolm õitsesid ja ühel oli juba isegi üks roheline mari küljes.

Substraadiks võtsin juba varem aianduspoest toodud köögiviljamulla. Kuna tomatid vajavad saagi kasvatamiseks palju toitaineid, segasin mullale juurde mõned peotäied kanakaka komposti graanuleid. Istutasin ühe tomati ca 5 l potti ja kaks tükki suuremasse 10 l potti. Teadagi vajavad tomatid kasvamiseks rohkesti valgus. Suurema poti suutsin mahutada kodusele aknalauale, kus päike paistab tõusmise hetkest kuni ennelõunani. Väiksem pott leidis koha kontoris, kus valgust on isegi veidi pikemalt.

Kastnud olen taimi toasooja veega. Päris külm vesi võib taime ära ehmatada. Päikeselistel päevadel on kastetud iga päev. Kui muld nii kiiresti ei kuiva, siis harvem. Kontoris olev taim peab küll nädalavahetuse ilma veeta hakkama saama, aga siiani tundub kõik hästi olevat. Korra olid esmaspäeval lehed natuke longus, aga pool liitrit vett ajas asja jälle korda.

Põõsastomatite puhul ei ole ma suutnud päriselt kindlaks teha, kui palju neid on vaja kärpida. Kõigilt taimedelt olen alumisest otsast mõned lehed ära kaksanud. Ühe taime peal olen mõne lehe kaupa teinud kokku päris suure kärpimistöö, kuna lehestik tundus juba selgelt liiga tihe olevat. Alguses jäigi mulje, et kasvatab ainult lehti, sest väikesed rohelised tomatid ei tahtnud kuidagi suuremaks kasvada, samas kui naabertaime viljad muudkui paisusid. Nüüd on ka see taim ikka aru saanud, et vaja on vilju kasvatada. Teised taimed, mis usinalt vilju kasvatasid, lasid seevastu ülejäänud õied maha. Tegin järelduse, et küllap ei olnud juurestik sellise koorma kandmiseks piisavalt tugev. Nüüd on mõlemal esimesed viljad valmis ja uue õied olemas. Eks aega näitab, aga loodetavasti saavad neist ikka tomatid:)

jäädvustusi

Lisaks külvamisele, istutamisele, kastmisele ja rohimisele on põllul toimunud ka mitmeid omavahel kokku saamisi. Mälestused neist on igaühe peas, aga õnneks on üht-teist püütud ka pildimasinasse! Järgnevas fotoreas leidub jäädvustusi nii töörügamisest, jutu puhumisest kui ka ilma imetlemisest.

This slideshow requires JavaScript.

Maheaia kokkusaamine

Esimene postitus kaasaednikult, täpsemalt küll tulevaselt kaasaednikult. Seekord jagab oma muljeid aednike koosviibimisest Mari-Liis.

Jõudsin lõpuks esimest korda pärast avamist maheaeda. Kuna endal sel aastal veel aialappi ei ole, aga on suur huvi jälgida linnaaianduse levimist, kogukonna kasvu, kuulda mahepõllundusest ja sellele põnevale projektile nii palju kui oskan kaasa aidata, siis tundus kokkusaamisele ilmumine vältimatu olevat.

Avamisest mäletan musta maad, kus siin-seal veel heinakamakad mulla pahupidipööramisest märku andsid. Neljapäeval aga valdas mind suur rõõm, kui vihmasaju lõppedes rattal kohale veeresin: igal pool tärkasid rohelised taimed, aialapid olid viisakalt nööriga piiratud, peenrad olid kõik isemoodi ning õhuski oli tunda, kuidas suure hoole ja vaevaga on platsist kujunenud päris aed. Mõnel lapil sahkerdas koosoleku ajalgi inimesi, kuigi enamik olid kogunenud lõkkeplatsile küsimusi arutama ning väliruumi kujundajate Terje Ongi ja Jaanika Sokmani mõtteid kuulama. Siin need mõtted pildina, mida Terje ja Jaanika lahkelt jagasid:

Terje ja Jaanika mõtted maheaia kujundamiseks

Tulevik näeb ette rohkem avatust ka teistele linnakodanikele: näiteks on mõte teha koostööd koolidega, et linnalapsed ära ei unustaks, kuidas juurviljad kasvavad. Aia seltsielu edendamiseks võiks välja kujuneda mõnus koht istumiseks ja loodusest
rõõmu tundmiseks.

Pärast tähtsamate küsimuste arutamist jätkati tutvustamisringiga. See oli minu jaoks kõige põnevam osa, sest inimeste suust kuuldu andis tugevalt mõista, miks sellist projekti üldse vaja on. Panin kirja mõningad märksõnad, mida teistelt kuulsin:
tekib kontakt maaga, annab võimaluse kodust välja saada ja ennast liigutada, loodust avastada, püsivust harjutada, olla iseenda mõtetega, saada puhtaid toiduaineid. On ka neid, kellele rõduaiandus jäi kitsaks ja neid, kes on aianduse ette võtnud seltskondliku ürituse või eksperimendina. Positiivseid arvamusi oli veel ja veel ning sellepärast tabaski mind mõte, et igast rohenäpust ja tema peenardest võiks midagi kirja panna. See aitaks inimestel omavahel paremini tuttavaks saada, näitaks kõrvalseisjatele, et toidu kasvatamine ei ole midagi keerulist ega hullu (ning loodetavasti meelitaks järgmiseks aastaks uusi nägusid kohale) ning oleks hea viis dokumenteerida maheaia esimesi samme. Nüüd tuleb veel leida moodus, kuidas häbelik mitte-aednik võiks läheneda häbelikele aednikele.

Kui koosviibimise lõpuks toodi praksuva lõkke saatel lauale kaasavõetud toidud ja kõike omavahel sõbralikult jagati, tundusid ka inimesed omavahel juba veidi tuttavamad olevat, kuigi nimede-nägude meeldejätmiseks läheb kindlasti aega. Igatahes algus on tehtud!

Lõpetuseks sobiks ülimalt mainimisväärne sõnum: esimesed redised on juba valminud!

Mari-Liis
16.juuni 2011

üritus

Neljapäeval, 16. juunil tuleb maheada külla väliruumi kujundaja Terje Ong (OÜ TajuRuum).

Hiljem peame piknikku ja tutvume omavahel, kes veel tuttavad ei ole:)

kahjurid tuvastatud!

Tuttava bioloogi M abiga suutsime lõpluks tuvastada meie rukkola, redise ja kapsa kallal maiustanud putukad. Selgus, et tegu on siiski maakirbuga (Phyllotreta spp). Meie arvasime, et maakirbud on ainult mustad, aga tegelikult on päris mitu liiki hoopis triibulised. Nii et võtsime interneti appi ja kogusime nende elukate kohta natuke infot. Siia ka lühike ülevaade, ehk on teistelegi kasu.

Täiskasvanud putukad on 2-3 mm pikad. Sõltuvalt liigist võivad olla veidi erinevat värvi, aga üldjoontes mustad või triibulised. Meil on ilmselt tegemist hariliku maakirbuga (Phyllotreta undulata), kes on siin kõrval pildil. Kui peenra peal pole kindel, kas on maakirp, siis vaata, kas ta hüpata oskab. Kirbud teadagi oskavad.

Maakirp armastab kõiki ristõielisi taimi. Lisaks aedadele armastab ta külastada näiteks rapsipõlde ja võib seal korralikult kahju teha. Ohtlik on kirp eelkõige tärkavatele taimedele, suuremaks saades peaks kirbuoht kõvasti vähenema. Sellepärast soovitatakse istutada ette kasvatatud taimi või külvata taimed hästi varakult, et need kirbu ärkamise ajaks juba tugevad oleksid. Kuigi peab ütlema, et meie rukkolat ette kasvatamine siiski ei päästnud. Võibolla oli põhjus selles, et meie peenar on üsna põlluservas ja kogu näljaste putukate armee jäi pidama rukkolale, mis eimesena ette jäi.

Maakirpu on rohkem kuival ja soojal kevadel, niiskus ja külm talle väga ei meeldi. Mardikad hakkavad toimetama umbes 10 kraadise õhutemperatuuriga, aga külmema ilmaga liiguvad ainult hüpates. Lendama hakkavad +16 kraadi juures.

Maakirp talvitub mullas, nii et isegi katteloori kasutamine ei pruugi teda päriselt peatada. Aga loori alla peaks putukaid jõudma ikkagi oluliselt vähem. Peenramaal talvituvaid isendeid aitab hävitada sügavkünd. Kõige rohkem pakutakse tõrjevahendiks tavalist puutuhka. Tuhka tuleb panna niisketele taimedele – pärast kastmist või kaste mahatulekut. Lisaks aitavat hästi küüslauguleotis. Maakirbu huvi taimede vastu peaks vähendama ka multšimine kord nädalas värskete papli, toominga või koirohu lehtedega. Mõnedel andmetel on abi ka kohvipuru raputamisest taimede ümber ja piparmündi lähedusest (need viimased on küll vähe mainitud võtted).

Meie jääme esialgu lootma puutuhale, võtsime selle rediste peal igaks juhuks kasutusele juba mitu nädalat tagasi. praegu tundub küll, et redistel on kahjureid hulga vähem. Aga kapsad jäävad sel aastal ikkagi kasvatamata.

esimene kuumalaine

Kõik tärkab põllul hämmastava kiirusega! Sealhulgas muidugi naat, orashein ja vaarikas.

Põllu lähedalt lombist saab veel vaid muda ja kaane, vett tuleb tuua ca 100 m kauguselt tiigist, kus erkrohelised konnad krooksuvad ja põski punnitavad. Ega’s midagi, saame tugevaks!

Kuulu järgi ei tule õiget vihma lähemad paar nädalat ja vähemasti nädala jagu on oodata 30-kraadiseid rannailmu. Kahjuks ei ole see kõik sääskedele erilist mõju avaldanud ja õhtuti põllul käies ründavad vereimejad endise agressiivsusega.

Naadiomlett

Täna saime teada, et meie põllumaa ümbrus on ka ilma suuremat vaeva nägetama juba söödavat kraam täis.

Naadiomlett:

Vaja on 3-4 muna, rõõska koort, paar peotäit naati ja maitseks näpuotsatäis karrit või tšillipipart.

Naat peab olema noor, lehed veel varesejala kujuga (seda püüdku igaüks endale ise ette kujutada). Roheline tuleb hakkida peeneks, korra läbi praadida ja valada pannile juurde koorega lahtiklopitud muna. No ja valmis ta ongi.

Nii et põhimõttelisel võib peenra vahelt lihtsalt naati haarata ja polegi vaja igasuguse kaevamise ja kastmisega vaeva näha (tõsi küll, tiba üksluiseks võib lõpuks minna).

Naadiomleti retsepti ja muud aiatarkust jagas otse peenarde vahel Toivo Niiberg. Pärast tema ettekannet arutasid põllupidajad üheskoos korralduslikke küsimusi – kas ja kui kauaks jätkub meie põllu-äärses loigus vett, mida teha siis, kui see saab otsa, kas ja millega piirata põld, kuidas korraldada ühist tegevust jmt. Ester kirjutas kõik mõtted usinasti üles. Üheks arutatud teemaks oli ka kogukonnaaia kohta info koondamine ja säilitamine. Otsustasime, et blogi pidamine on lihtsam kui kodulehe tegemine ja nii see asi siis jäigi. Mingil hetkel läksime laiali, igaüks oma lapile toimetama. Paar naati välja sikutanud ja esimese ämbritäie vett kohale tarinud, otsustasime Riinaga, et mis me seda tootsipeenra-blogi kahekesi ikka peame, kui samahästi võib see ju ka kõigi meie blogi olla. JA SIIT HETKEST ALATES EI OLE SEE ENAM KAHE, VAID NII UMBES NELJAKÜMNE VIIE VÄIKEAEDNIKU TOOTSIPEENAR! See tähendab, et nüüdsest esindab blogi ametlikult meid kõiki, kes me sel põllulapil askeldame.

Muuseas, tuhk ei ole siiani rukola-sitikatele kuigivõrd mõjunud – ka värskelt mullast tärganud väikesed rukolahakatised, mille kohe tuhaga üle puistasime profülaktika mõttes, on puha auklikud juba. See-eest rohetavad rõõmsalt põllulapi tähistamiseks maasse torgatud pajukepid!